Milleks meile need munadepühad?
- Rein Heinsalu
- Apr 20
- 1 min read
Üks lähikondlane tegi suured silmad, kui kuulis Lihavõtte jänkudest, kes osades peredes Lihavõtte (ehk Ülestõusmispühade) ajal lastele toovad kingitusi. Mida armastavad vanemad kas korteris või majas kuhugi laste jaoks varjatud kingitustena peitnud on. "Jänkud tõid!" hõikavad vanemad. (Umbes nagu jõulude ajal päkapikud soki sisse.)
Oh seda rõõmu sellest otsimisest ja avastamisest!
Muidugi on see paljude jaoks mingi uusaegne "ameerikalik" (või inglise) traditsioon, nii nagu ka Halloween. Sest suuremas osas peredes seda nende peredes ei tähistatud?

Samas ikka ei ole ka. Sest luterliku jt kristliku põhjaga peredes 1930.-tel värviti hoolega munasid ja munade koksimine tuleb ka toonastest traditsioonidest.
Siis oli see iga-aastase Kristuse rituaalse ülestõusmise mälestuspüha märk.
"No kas neid peab pidama?" No muidugi ei pea.
On vähe asju väljaspool riigi seadusi, mida tingimata "peab".
Aga kas võib? Kui lastega peres see on fun ja suurendab peres lähedustunnet, rõõmu ja ühisosa - miks siis mitte?
Mütoloogilisi kristlikke seletusi ei pea ju sinna juurde tingimata pookima.
Kogeda koos lastega mängulist rõõmu - see on ju tore.
Muinasjutte armastavad kõik väikesed lapsed, sageli ka suured.
Lugusid haldjatest, päkapikest ja muinasjutukangelastest armastame kõik.
Ja pere, kes tahaks laste jaoks ühises kalendris lisada veel ühe toreda aastase sündmuse - miks mitte?
Värvides ja siis koksides mängulises võistluses Ülestõusmispühade ajal ümber laua võidu mune, lastes väiksematel ka suuremaid võita, kogedes nende naeru ja rõõmu - mis võiks peres veel ühe lisasündmusena tore olla?
Kus eelnevalt mune värvides igaüks sai oma fantaasialennus kunstnik olla?

See on tõesti tore... Koks-koks!