ÄREVUS JA ÄREVUSHIRED : millal on tegu normaalse reaktsiooni ja millal probleemiga?

Ärevus on inimese loomulik ja evolutsiooniliselt vajalik reaktsioon ohule.

Ärevus võib külastada kõiki

Ärevus mobiliseerib organismi, teravdab tähelepanu ja valmistab keha ette tegutsemiseks.

Südame löögisagedus kiireneb, hingamine muutub pinnapealsemaks, lihased pingestuvad ning mõtted keskenduvad võimalikele ohtudele.

Just selline reaktsioon on aidanud inimesel läbi ajaloo ellu jääda.

Probleem vaimses tervises tekib siis, kui ärevus ei ole enam seotud reaalse ohuga või muutub krooniliseks ning hakkab piirama igapäevaelu.

Millised on kõrgenenud ärevuse sõmpromid?

Inimesed otsivad sageli internetist fraasi “ärevus sümptomid”, püüdes mõista, kas nende kogemus on tavapärane või viitab häirele.

Ärevus võib avalduda nii kehaliste kui psühholoogiliste sümptomitena.

Levinumad kehalised tunnused on südamekloppimine, higistamine, värisemine, pearinglus, õhupuuduse tunne ja seedetrakti vaevused.

Psühholoogilisel tasandil võib esineda pidev muretsemine, rahutus, ärrituvus, keskendumisraskused ning tunne, et “midagi halba on kohe juhtumas”.

Oluline on mõista, et üksik sümptom ei tähenda veel ärevushäiret.

Diagnoosimise aluseks on sümptomite kestus, intensiivsus ja mõju toimetulekule. Kui ärevus muutub püsivaks, kontrollimatuks või hakkab mõjutama tööd, suhteid ja und, võib olla tegemist generaliseerunud ärevushäire, paanikahäire või muu ärevushäire vormiga.

Kui tuleb ärevushoog: mida teha?

Ärevushoog  peegeldab hetke, mil inimene kogeb ärevuse äkilist ja intensiivset tõusu.

Ärevushoog või paanikahoog võib olla väga hirmutav, sest kehalised sümptomid on tugevad ning inimene võib karta kontrolli kaotamist või tõsist terviseprobleemi.

Esmane samm on mõista, et ärevushoog on küll ebamugav, kuid (nb!) mitte ohtlik.

Keha on siis aktiveerunud, kuid tavaliselt see reaktsioon on ajutine.

Kui see teid siiski tabab, võivad abiks olla järgmised sammud:

• aeglane ja teadlik hingamine (nt pikem väljahingamine kui sissehingamine)

  
  

• tähelepanu suunamine ümbritsevale keskkonnale (mida ma näen, kuulen, tunnen)

  
  

• endale rahulikult meelde tuletamine, et tegu on ärevusreaktsiooniga, mis (nb!) möödub

  
  

Ärevushoog ei ole nõrkuse märk, vaid närvisüsteemi ülierutuse seisund.

Mida vähem õpib inimene nägema ärevuse sümptomeid ja mida rohkem ta õpib neiisse teadlvustunult suhtuma, seda lühemaks ja harvemaks hood sageli muutuvad.

Kuidas ärevuseshoogudest vabaneda?

Paljalt küsimus “kuidas ärevusest vabaneda” viitab soovile ärevus täielikult kaotada.

Siin on oluline nüanss: tervislik eesmärk ei ole taotlus ärevus täielikult kõrvaldada, vaid selle reguleerimise õppimine.

Ärevus kui emotsioon on vajalik ning täiesti ärevusevaba elu ei ole ei realistlik ega ka soovitatav.

Ärevus kehas või ajus on signaal mingite ohtude tajumisest signaalide ilmumine (libe tee, fookuse langus, pinge suhtes) võib olla iseenesest kasulik.

Probleemid tekivad siis, kui ärevuslikud reaktsoonid muutuvad sagedasteks või kestvateks.

Teaduspõhised lähenemised ärevuse vähendamiseks hõlmavad:

1. Mõtlemismustrite teadvustamist. 

   Ärevus on sageli seotud katastroofiliste mõtetega. Nende märkamine ja realistlikumaks korrigeerimine aitab vähendada emotsionaalset intensiivsust.

   
   

2. Käitumuslikku kokkupuudet. 

   Ärevuse kramplik vältimine hakkab hoiadma ärevust ülal.

   
   

   Järk-järguline ja turvaline kokkupuude hirmutavate olukordadega aitab närvisüsteemil õppida, et oht ei realiseeru.

   
   

3. Närvisüsteemi reguleerimist. 

   Regulaarne uni, liikumine, hingamisharjutused ja sotsiaalne tugi aitavad vähendada üldist erutusnivood.

   Seda saab õppida.

   
   

4. Suhete ja minevikumustrite uurimist. 

   Süsteemne ja psühhodünaamiline perspektiiv näeb ärevust sageli suhete kontekstis – varasemad kogemused võivad kujundada tundlikkust hülgamise, kriitika või ebaturvalisuse suhtes.

   
   

Psühhoteraapia ei paku kiiret “väljalülitamise” nuppu, vaid aitab mõista, miks ärevus tekib, mis seda alal hoiab ning kuidas kujundada paindlikumaid toimetulekuviise.

Uuringud näitavad, et nii kognitiiv-käitumuslik teraapia, integratiivne teraapia, pereteraapia kui ka teised tõenduspõhised lähenemised on ärevushäirete ravis tõhusad.

Peamine sisend endale: ärevus pole otsene vaenlane - ta on signaal.

Kuigi ärevus võib olla kurnav, kannab see sageli olulist infot inimese vajaduste ja piiride kohta.

Mõnikord viitab ärevus ületöötamisele või läbipõlemise riskile, teinekord rahuldamata emotsionaalsetele vajadustele või lahendamata konfliktidele.

Selle asemel, et ärevust näha vaenlasena, võib seda käsitleda signaalina, mis kutsub peatuma ja midagi ümber hindama, midagi teisiti või täiendavalt tegema.

Kokkuvõttes ei ole ärevus iseenesest haigus, vaid inimliku närvisüsteemi loomulik osa.

Ärevushäire kujuneb siis, kui ärevusreaktsioon muutub püsivaks, ülemääraseks ja elu piiravaks.

Siis vajab ta kindlasti spetsialisti sekkumist.

Teadlikkus sümptomitest, praktilised eneseregulatsiooni oskused ning vajadusel professionaalne tugi aitavad hoida ja taastada tasakaalu.

Oluline on õppida ärevusreaktsioone teadvustama ning hoidma tasakaalu

Küsimus ei ole selles, kuidas ärevusest lõplikult vabaneda, vaid kuidas õppida sellega elama viisil, mis ei piira, vaid toetab arengut.

See on sisukas teekond:)