Sagedasemad reaktsioonid paarisuhtes
- Rein Heinsalu
- Apr 27
- 3 min read
Updated: May 8
Murray Boweni klassikalise peresüsteemide teooria kohaselt reageerivad partnerid ärevusele perekonnas teatud mustrite järgi, eriti kui süsteem muutub stressirohkeks.
Boweni teooria toob ära on mõned põhilised ärevusele reageerimise viisid , mida partnersuhetes kasutatakse pingete maandamiseks.
Need viisid ei ole teadlikud, pigem alateadlikud - nende abil loodetakse saavutada mingit muutust (või oletuslikult kaitsta ennast millegi eest)...
Süsteemses teraapias eristatakse nelja peamist viisi, kuidas partnerid pingele (ärevusele) omavahelises suhtes reageerivad:
Emotsionaalne eemaldumine, eemaletõmbumine (ehk distantseerumine)
Seda rakendab see üks pool, kes tunneb ennast suhtes mittemõistetuna, haavatuna, alavääristatuna, isegi tühistatuna.
Kui selline suhtepool tunneb, et partner ei pööra talle tähelepanu, ei kuula teda, ei väärtusta, sõidab kõne või käitumisega temast üle, siis võib ta eemale tõmbuda, kui muud ei oska .
Sest mittemõistmine on tekitanud üksijäetuse ja lootusetuse tunde...
Pidev üksinduse tunne tekitab lootusetust... Samuti võib sellises tundes pool hakata vältima konflikte ("Mis mõttega ma temaga räägin... nagunii ta ei kuula..."), sulguda endasse või veeta rohkem aega väljaspool.
Sulandumine ehk teiste tõekspidamistes ja viisides elamine.
Sellist mõistet kasutatakse pereteraapias juhul, kui üks partner (või pereliige) loobub oma individuaalsusest, et vältida konflikte ja säilitada rahu.
Ta võib pidevalt alla anda, minnes meeldida püüdes ("jah...") kõigega kaasa, kaotades sellega isikliku mina-tunnetuse. (Või saa see üldse välja areneda)
Näiliselt võib "okei-okei" tuua näilise rahu...ent pinge, olgu või varjatult, elab allaandjas edasi...
Selline "hea laps" peres ei pruugi areneda iseseisva mõtlemise ja väljendusega indiviidiks.
Alati "Isetu" partner suhtes ei saa päriselt õnnelikuks.
Või elab kellegi meeleheaks hoopis kellegi teise "õnne"...
Võimu- ja kontrollivõitlus (vastandumine või domineerimine)
Partnerid võivad astuda vastandlikesse rollidesse ja pingeid maandada võitlusega selle üle, kellel on õigus. Tihti kaasneb sellega süüdistamine ja ühe poole domineerimine.
Nad võitlevad läheduse eest, oma vajaduste pärast. Või oma tahte kehtestamiseks - mis teiste poolt kuulata ei suuda...
Sest ägedale võitlejale tundub, et kui ta hääles või zestides, oma intensiivsuses võimsust juurde keerab, siis ehk (tema oletus ja harjumus!) loodetavalt partner kuuleb, võtab kuulda...
Sageli võitlevad partnerid läheduse eest "Kolmnurga" loomine
"Kolmnurk" on süsteemse pereteraapia mõiste, mida kasutatakse siis, kui kahe inimese vahelise pjnge leevendamiseks võetakse mängu kolmas osapool (nt laps, vanem, sõber vms), kelle kaudu ärevust maandatakse.
Seda kedagi kolmandat püütakse saada liitu ühe pingetekitajaga teise suhtes või vastu.
Kolmnurgas liitu luues püütakse vältida otsest konflikti pingetekitanud partneri või pereliikmega.
Kolmnurk võib olla vanemad-lapsed-vastu, kurtmine emale või isale, toetuse otsimine abikaasa suhtes jne. Kui partnerilt mõistmist ja toetust ei saa.
Kolmnurk võib toimida ka töö juures (nö tagarääkimine, toetuse otsimine, intriigid jne)
Seda kasutavad sageli need, kes on harjunud teistele toetuma...
Paraku aga taipab "kolmnurgastate" küllalt kähku, et keegi kaks on tema vastu liidus, et temast püütakse ülesõita või lõksu võtta...
Ja sellises tundes too kolmnurgastatu väga sageli muutub hoopis trotslikumaks, kas vihastab ja hakkab ägedalt mitte ainult ühe, vaid nüüd juba kahe vastuvõitlema...
Või hoopis lõikab ennast ära (mis polnud ju algse "kolmnurga" moodustajate siht?), on nüüd hoopis topelt valus tagajärg...
Tüüpiline "kolmnurk" peres: vanemad ühel meelel lapse vastu....Liigne surve võib tekida teismelises hoopis bloki
Murray Boweni jaoks, kes oli üks pereteraapia loojatest, oli võtmeküsimus paari-või peresuhtes alati "diferentseerumine", eristumine – see, kui hästi inimene suudab reageerida või käituda oma päritolupere reaktiivseid mustreid kordamata.
Kuidas olla omades reaktsioonides mitte-automaatne, olles Ise.
See, kuivõrd inimene reageerib automaatselt või oma valitud tahte ja tarkuse järgi, ennast tegeliku Minana juhib.
Sest juhul, kui inimene suhtes kordab oma isa või ema reageerimismustreid, nende mõtteviise, siis ei reageeri kaaslasele täiel määral ju mitte päriselt tema teadlik vaba Mina, vaid ilmub tema kaudu suhtlusse hoopis üks reageerija lapsepõlve dominant-kuju, eeskujuks olnud Lapsevanem ...
Mida madalam diferentseerumise tase, seda intensiivsem ja automaatsem on reageering ärevusele suhtes.
x x x
Muidugi ei vasta tänases päevas Boweni teooriad kõigele.
Pereteraapias on palju veel teisi seletusi, vastuseid.
Ent mustrite tabamine on tõeliselt tähtis.
Kuidas neid automaatmustreid läbi näha?
Kuidas neist vabaneda?
Kui sa pole seda päriselt suutnud või tunned endas halle alasid, jooksed vahepeal suhetes lühisesesse, siis on aeg otsida spetsialist paari- või pereteraapiaks.
Täiendavate tarkustega saame ennast muuta paremaks, paindlikumaks, selle kaudu tugevamaks :)
