PÄÄSTJA mõtlemine

Päästja rollis liikujale on iseloomulik eripäraselt ennast õigustav mõtlemine.

Päästja tõttab alati aitama...

Tema kujutluses keerlevad sageli umbes sellised mõtted:

• „Kui mina ei aita (sekku), läheb olukord hulluks..."

   Päästja on harjunud mõtlema , et turvalisus ja kasulik lahendus tekib nimelt tema sekkumise ja kontrolli kaudu...

  
  

• „Tema ei ole praegu võimeline vastutama ega asja lahendama ..."

  Teise inimese alavõimekuse eeldamine õigustab Päästja peas enda ülemäärast rolli...

  
  

  (NB! Väga sageli on Päästajad ATH-sündroomiga inimesed...kes ise lapsepõlves ei saanud piisavat tähelepanu ega osavõttu; kes ise nüüd on paristajad ... ja n nad ei kannata kõrvalseisja aeglust või siis nende võimetust midagi kiiresti lahendada...)

  
  

• „Ma tean paremini, mis seda-või-toda teha ning talle kasulik on!"

  Ta omistab endale suurema lahenduskiiruse, taiplikkuse, võtab kergesti kõvema „teadja“ positsiooni...

  
  

• „Ma kui hea inimene ei saa teist jätta hätta!"

  Päästjatel sageli ongi nö hea süda, abivalmidus ...Nö abi andmine on talle sageli "moraali küsimus" - sest sageli juba tema ema (harvem ka isa) käitus nii: sealt tema harjumus ja tõekspidamised---

  
  

• „Praegu appikihutamine pole aeg minu enda vajaduste jaoks..."

  Päris sageli on nii, et päästja nägi "ennastsalgavust", teiste vajaduste eelistamist enda vajaduste ees juba oma lapsepõlves vanemate suhtes. Nii õppis ta "heaks inimeseks", enda vajadusi taandades...

  
  

• „Kui ma aitan piisavalt, muutub ta lõpuks!"

  Kujutlus, et püsiv pingutus suudab partrnerit või lähikondset (või tiimi liiget) „parandada“...

  
  

• „Kui ta kannatab, on see ka minu kui kõrvalseisja vastutus...."

  Päästja vastutuspiirid on hägustunud, ta kipub rutakalt ülevastutama...

  
  

• „Konflikt teeb asja hullemaks – parem siluda..."

  Päästja tajub konflikti ohuna paari-, pere- või tiimisuhtele, ta tõttab seda siluma - andmata teisel osalisel ise leida toimivaid lahendusi....

  
  

• „Kui ma ei sekku ega aita, olen halb või külm..."

  Päästja enesehinnang sõltub väga palju enda hoolivuse ja ohverduslikkuse jätkuvast kinnitamisest, rolli jätkamisest....

  
  

• „Tema valu on suurem kui minu väsimus..."

  Ta prioritiseerib teiste valu või häda (vt ka ülal)...

  
  

• „Ma pean tugev olema!"

  Teda ennast õpetati nii ohverdama kui ära kannatama...Ta harjus sellega ära...

  
  

• „Kui mina ei hoia süsteemi koos (toimimas), siis see läheb uppi..."

   Päästja tõttab toimima stabilisaatorina, kasvõi enese hinnaga...

  
  

• „Ma ei saa teda nüüd alt vedada..."

  Lojaalsus ja süütunne ("ma olen halb, kui ma kohe ei aita") asendavad teadlikku valikut - ta päästab sageli nö automaatsüsteemil: sest sellele on väga suurel määral ehitatud tema minapilt ja moraal...

  
  

• „Kui saan vajalik olla – järelikult olen väärtuslik!"

   Eneseväärtus tema meelepildis on seotud pidevate (aitavate )tegudega...Sageli saab ta nende eest ka kiiita...Ilma nendeta ei tundu ta endale väärtuslik...

Nagu eespool osutatud, Päästja ongi väga palju nii kaastundlik, teisi tähelepanev, ohverdusvõimeline inimene. Tema süda ongi sageli soe :)

Aga samas on ta ühtlasi ka läbipõlejate esirinnas, on pigem impulsiivne kui järelemõtlev ja päris kindlasti ei mõtle ta kaaslaste tegelikele arengulistele kasudele - olgu siis tegu partneri, pere liikmete või tiimikaaslasega.

Justkui lihtne oleks öelda Päästjale , et ", kuule, mõtle teisiti!", et siis justkui ta saaks oma kallak-käitumisest välja....

Aga pikajaliste hoiakute muutmine tähendab siiski suuremat tööd kogu oma meelepildi ja mõtlemisega, sageli ka sisestunud moaali tuum-uskumustega...

Kannatlikkuse, lugupidamise, teise rütmi ja arenemisvõimekuse austamine on oluline võti...

Kindlasti on areng ja muutused võimalikud, kas siis enda ümbermõtestuses või teraapias :)