"OHVRI" roll

Alljärgnev seletus pärineb nn Karpmani Draama Kolmnurgast - millisesse rolli kaldub inimene pinge või põrke olukordadades.

Ohver tunneb ennast väga kergesti süüdlasena...

Ohvri roll viitab  sagedatele reaktsioonidele , kus inimene  tunneb ennast justkui  teiste  käitumise tõttu  automaatselt  abitu ja nõrgana.

Ohvri rolliga harjunud inimene räägib sageli ebakindlalt ja allub kähku teiste tahtele, ise   ennast haletsedes.

Tal on tihti  abituse ja võimetuse tunne ( mäeldes: „Ma ei saa…“, „See pole minu süü…“).

Passiivsus ja ootamine, et keegi teine päästaks või lahendaks probleemi –  see on Ohvri-käitumisele väga iseloomulik.

Harjumuspäraselt  suunab  ta vastutuse väljapoole, tajudes ennast  situatsioonides juba hoiakuliselt kannatajana.

Sageli Ohver-olekuga harjunu  väldib vastutust ja otsuseid; tundes ärevustja hirmu kipub loobuma võimalustest muutuseks.

 Ohvri rolli kinnistumine  ei mõjuta mitte ainult selle inimese  enesetunnet, vaid paljus ka tema vaimset tervist: tema külalisteks on sageli depressioonid, ärevus, meeleolukõikumised.

Sellistel inimestel  on raske ennast otse ja julgelt väljendada – pigem kohanevad nad teiste nähtavate või oletuslike mõjudega.

Sagedane süütunne („oh miks ma küll nii tegin“ või „olen ise süüdi, et minuga ei arvestata...“), häbi või madal enesehinnang on sellise mustri  harjunud kaaslased.

Pidevad  negatiivsed emotsioonid viivad Ohvri rolli kinni jäänud  inimese  sageli kurnava mure ja ärevuseni, see  takistab neil  elada täisväärtuslikku elu. Sest iga pinge või põrke puhul kipuvad ohvrid  alla andma, ennast pisendama, ise seda pikalt  üle elades.

Kindlasti õigustab Ohver ise ka võimutsejate ja ahistajate käitumist, pisendab nende vägivalda - sest ta ju on "nii hea inimene" ning kardab konflikte (a la "ega ta ju nii kõvasti ka ei löönud" või "unustame parem selle asja ära", "pole tüli vaja" jne, ise oma "headuse" üle veel uhke olles) .

Kui psühholoogid räägivad „rollist“, võib küsida, et kas Ohvri-rollis  toimijad  etendavad seda?

Valdavalt mitte (kui tegu pole just manipulatsiooniga) Sest sellest olekust ja rollist  on neil moodustunud hirmunud ja inertne  identiteet („Muidugi, just minust sõidetakse üle“, „ilmselt ma olengi väärt  mkittemärkamist, hülgamist“ jne, „ma olengi nõme“ jne).

(Samas, tasub ka seda mõista:   sellesse rolli kinnistununud inimene on valdavalt kohusetundlik (kuna ta kardab eksida, on püüdlik) ning teiste suhtes üldiselt heatahtlik: tema ju teab, mis on üksindus või kannatus. Ka on Ohvri rolli jääja  hea kuulaja – samadel eelnimetatud  põhjustel pluss ka seepärast, et tema enda  pisendunud enesetundes ei julge tihti „ei“ öelda või vastu vaielda.

Eespool osutatud   tõukejõudude tõttu  on selline ohver-olemise koormaga inimene  tööl tavaliselt tubli funktsioneerija ning  hinnatud töötaja. (Aga kui kedagi koondada vaja, langeb valik esmasena tema peale: ta ju ei vaidle ka vastu))

Kui vaadata lasteraamatuisse, on ilmekas Ohver Iiah Winnie Puhhist: alati vabatahtlikult ise ohakais, eeldades, et keegi teda ei taha...

Kust kogu see käitumine tuleb? Sest -NB! -see pole geneetiline.

Selline allaandev hoiak,  sisetunud  mentaalne nõrkus  on  lapseeast pärit õpitud käitumine; lsee tekib apsel,  keda kas autoritaarselt on maha surutud,  hüljatud, kellelt kasvades hääl on ära võetud, kelle iseolemist pole toetatud.

Sellel lapsel ja inimesel  on kindlasti märkimisväärne traumade koorem.

Paari-või peresuhetes on Ohver sageli kaassõltlane.

Sotsiaalses dünaamikas  kutsub Ohver sageli esile Päästja käitumise ning võib võimendada nn draama kolmnurgas ka  Süüdistaja (Persecutori) kriitikat.

Kurb.  

Ja kõik see kestab seni, kuni niisuguse   alluva või  hääletu rolliga harjunud inimene ei õpi enda eest seisma, üles ei leia oma inimlikku väärtust. Ei õpi uuel viisil reageerima, mõtlema ja käituma.

Oluline on õppida ütlema "ei"

Ohvri-seisusest väljatulemine, teisiti mõtlema ja reageerima õppimine toimub kergemini ja kiiremini teraapias 😊