"OHVRI" roll

Alljärgnev seletus tuleneb nn Karpmani Draama Kolmnurgast - millisest rolli kaldub inimene valima pinge või põrke olukorras.

Ohver tunneb ennast väga kergesti süüdlasena...

Ohvri rolli võtmine viitab  sagedastele reaktsioonidele , kus inimene  tunneb ennast  teis(t)e  käitumise tõttu  automaatselt  abitu ja nõrgana ... ja kukub siis "Ohvri" rolli.

Ohvri rolli kukkunud inimene hakkab rääkima ebakindlalt ja kaldub draama olukorras esimese reaktsioonina teiste tahtele, ise   ennast haletsedes.

Tal on tihti  abituse ja võimetuse tunne ( mõeldes: „Ma ei oska…“, „Jälle olen süüdi…“).

Passiivsus ja ootamine, et miski või keegi teine lahendaks probleemi –  see on Ohver-käitumisele iseloomulik.

Harjumuspäraselt  suunab  Ohver vastutuse väljapoole, tajudes ennast  situatsioonides kannatajana.

Ohver-olekuga harjunu  kipub vältima vastutust, iseseisvaid otsuseid; tvastutuse ees tunneb ta ärevust ja hirmu, ka kaldub ta loobuma muutuste otsimisest.

 Ohvri rolli kinnistumine  ei mõjuta mitte ainult selle inimese enesetunnet, vaid ka tema vaimset tervist: külalisteks on sageli masendused, ärevus, eemale hoidmine.

Sellistel inimestel  on raske ennast otse ja julgelt väljendada – pigem kohanevad nad teiste nähtavate või oletuslike mõjudega.

Sagedane süütunne („oh miks ma küll nii tegin?!“ või „olen ise süüdi, et ei näinud ette, ei oska arvestada...“), häbi või madal enesehinnang on sellise mustri  harjunud kaaslased.

Pidevad  negatiivsed emotsioonid viivad sellesse rolli kukkuja   pideva mure ja ärevuseni - see  takistab neil  elada täisväärtuslikku elu.

Sageli õigustab Ohver temaga pahandaja käitumist, õigustab Süüdistaja ruulimist - sest ta on " hea inimene" ning väldib konflikte ("unustame selle asja ära", "pole tüli vaja" jne, ise oma "headuse" üle uhke olles) .

Kui psühholoogid räägivad „rollist“, võib küsida, et kas Ohvri-rolli  kukkujad  "mängivad" seda?

Valdavalt mitte (kui tegu pole manipulatsiooniga).

Sest niisugusest olekust ja rollist  on neil moodustunud osaline  identiteet („ jälle sõidetakse minust üle“, „minu sõna ei maksa midagi“ , „no jälle ma ei oska käituda rahuldavalt“ jne).

Samas: süüdistatu Ohvri rollis ei pruugi sellesse alati jääda - kui tal mõõt täis saab, võib ta asuda vasturünnakule, vahetades siis suhtes rolli ning muutudes ttema poolt ajutud ebaõigluses ise Süüdistajaks...

(Sellisel juhul võib Süüdistaja oma algsest rollist kukkuda Ohvri rolli: "minu rääkimine ei aita", "miski ei muutu" ja "no mul on mõistus otsas" jne.)

Kust Ohvri rollikäitumine tuleb? Igal juhul -pangem tähele -see pole mitte geneetiline.

Allaandev hoiak,  sisestunud  ülemäärane leebus  on  kunagises lapseeas ja sellest hiljem õpitud käitumine suhtes ; see tekib lapsel,   kellele kasvades piisavat häält ei antud, kelle iseolemise kasvu ei toetatud, suruti alla, kuni ta sellega harjus...

Paari-või peresuhetes on Ohver sageli kaassõltlane.

Sotsiaalses dünaamikas   võib Ohver draama kolmnurgas võimendada  Süüdistaja (Persecutori) kriitikat.

Ja kõik see jääb kestma seni, kuni niisuguse   alluva rolliga harjunud inimene ei õpi enda eest efektiivselt seisma, ei leia üles oma inimlikku väärtust. Ei õpi uuel viisil reageerima, mõtlema ja käituma.

Oluline on õppida ütlema "ei"

Ohvri-seisusest väljatulemine, teisiti mõtlema ja reageerima õppimine toimub kergemini ja kiiremini teraapias 😊