"PÄÄSTJA" roll
- Rein Heinsalu
- 7 hours ago
- 3 min read
Päästja roll pingete ja draamade kolmnurgas on sageli kõige raskemini äratuntav, sest seda ilmestab väliselt altruism, hoolivus ja vastutustunne. Tegevuslikult – aidata püüdmine...

Väliselt näib Päästja väga osavõtliku ja positiivse tegelasena, kuid süsteemses vaates kannab ta sama probleemset rolli nagu kaks ülejäänut.
Selles on palju head tahet, soovi aitada – aga kas ainult „puhtalt“?
Vaadakem sinna sisse.
Päästja keskne sisemine hoiak on veendumus, et pinge, hädaolukord ei lahendu ilma tema abi ja „päästmiseta“.
See võib väljenduda mõttena: „Kui mina ei sekku, läheb kõik hullemaks“ või „Minu kohus on teisi aidata, isegi kui nad seda ei küsi“,sest teised justkui piisavalt ei näe, ei pane tähele, aga vaat tema näeb ja aitab kõige paremini.
Et tema „päästab“ olukorra või kellegi käekäigu.
Päästja identiteet ja eneseväärtus on sageli seotud vajalikkuse tundega.
Ta ei aita üksnes teist, vaid kinnitab samal ajal veel rohkem tema enda väärtustust – et tjust ema on see, kes teab paremini, lahendab kõige „õigemini“ ning võtab „vastutust“.
Tervikpildis ei pruugi Päästja roll neutraalne ega päriselt tervendav:(
(Tüüpiline „päästja“ on lapsevanem-helikopter: teama justkui teab kõige paremini, mida laps „vajab“ – olgu see laps kasvõi juba 15, 18, 20, 25 või isegi 40 või 50 aastane. Ta aina sekkub, ja püüab "lapse" eest ära otsustada...
Aga samahästi võib suhtes või peres olla see vanem - või näiteks ka kõige vanem või keskmine laps -, kes harjub teiste eest otsustama ja asju ära tegema.)
Sageli säilitab Päästja sekkumine, mingi olukorra „ärapäästmine“, päästetava abituse.
Tehes tollest justkui abitu hädalise (Ohvri),takistab ta s tollel vastutuse võtmist, võimekuse kasvu.
(Nõuka ajal oli anekdoot, kuidas pioneerid „päästsid“ vanainimese, viies ta üle tee – kusjuures vanamemm ei tahtnudki üle tee minna...:)
Kui Päästja lahendab probleeme Ohvri eest, edastab ta vaikiva sõnumi: „Sa ei ole piisav.“
Kui need inimesed on tiimis võüi pereliselt seotud, tekib suhe, kus üks kehetstab ennast justkui „tugevamana“, muutes teise sellega „nõrgaks“, kuigi too seda ehk polegi (vanamemm näide pioneeridega).
Selline suhtlemise ebavõrdsus loob (näiteks ema ja teismelise vahel ) pinnase pettumusele, edasi - juba kontakti vältimisele ning lõpuks isegi vastuhakule, konfliktile.
("Sest miks ma peaks rahul olema, kui keegi midagi "paremini" minu eest arvab, mind sellega pisendades? Ei tahan ja hakkan vastu!")
Päästja roll kannab endas sageli ka varjatud kontrollimistahte elementi (nagu ema ja teismelisega). Kuigi see ei pruugi olla teadlik ega pahasoovlik, kipub Päästja ruulima, kaldudes määrama , mis on läbitavates olukrdades „õige“, „parim“ või „vajalik“. Mis teise jaoks ülehoovamises ei pruugi paraku nii olla...
Lisagem ühe dünaamilise tulemi veel: kui Ohver abi vastu ei võta või ei käitu Päästja tahte järgi, võib Päästja edasi libiseda Tagakiusaja (Survestaja) rolli: süüdistada, moraliseerida või solvuda.
sealt edasi on tugevama konfliktitini vaid üks samm...
Kust Päästja sellise rolli on omandanud?
Valadavalt on Päästja rolli kinnistumine seotud tema varasemate arenguliste kogemustega.
Inimene võib olla õppinud juba varases peresüsteemis, et armastus ja turvalisus sõltuvad teiste eest hoolitsemisest.
Sellisel juhul ei ole päästmine mitte ihtsalt käitumine, vaid juba sügavamalt juurdunud suhetes liikumise viis.
Aga kuidas siis sellest välja saada?
Oluline on mõista, et tervislik alternatiiv Päästja rollile ei ole mitte pendli teine ots hoolimatuse, osavõtmatusena , vaid vastutuse lugupidav äraand.
See tähendab teise inimese võimekuse tunnistamist (nagu emal teismelisega, kes suudab kaasa mõelda), isegi kui ta hetkes justkui eksib või varvast ära lööb.
Abistamine saab siis asenduda toetamisega - kui seda on palutud.

Alles siis, kui Päästja loobub oma domineeriva koha ootusest ja sekkumise lubatavusest, lastes teistel olla autonoomsed, saab suhe liikuda draamast tasakaalu ja vastastikuse rõõõmsa koos toimimise suunas:)


