Kuidas Draamakolmnurk SÜÜDISTAJA-PÄÄSTJA-OHVER töötab

Psühholoog Stephen Karpmani  loodud nn DRAAMAKOLMNURK on transaktne (vastastikuseid mõjusid peegeldav) psühholoogiline mudel, mis kirjeldab pingelisi ja sageli teadvustamata suhtemustreid inimeste vahel – konfliktiolukordades.

Mudel koosneb kolmest rollist  OHVER-PÄÄSTJA-SÜÜDISTAJA (Survestaja), mis ei kirjelda isiksusetüüpe, vaid käitumuslikke kallakuid, kuhu inimesed suhtluses libisevad.  Eriti pinge ja konflikti olukordades.

nn. Draamakolmnurk töötab vastasmõjudes

Draamakolmnurga tekkimise keskmeks on harjumuslik käitumine emotsionaalses pinges. Millise hoiakuga me konflikti ssiseneme, millise hoiakuga seal käituma hakkame.

Kui inimene ei oska või ei julge oma vajadusi, oma piire ja oma tundeid teadvustatult  väljendada, oskamata ka targalt suhelda, hakatakse neid väljendama harjumuslike rollide kaudu.

Ohver kogeb eeskätt abitust ja ebaõiglust, Süüdistaja  (Survestaja) väljendab kontrolli- ja kehtestamisvajadust, ka viha ning   Päästja kanaliseerib  oma ärevuse ja kaasatuse  vajaduse  ülevastutuse, sekkumise kaudu.

Peresüsteemses vaates kujuneb draamakolmnurk sageli välja varajastes suhetes, kus laps pidi kohanema ebaturvalise või ettearvamatu keskkonnaga, hakkas kopeerima saavutusvajaduses  vanemaid või õppis armastuse saamiseks oma vajadusi ohverdama.

Kui armastus või turvalisus olid lapsepõlves seotud tingimustega – saad tunnustust siis, kui oled teisi alistav; saad tunnustust siis, kui oled ennast ohverdav; sind armastatakse siis, „hea lapsena“ vait oled jne –, õppis laps, et ehe mõjudeta  eneseväljendus ei ole lubatud.

(Hilisemas elus taastoodetakse sisestunud   mustreid  eeskätt lähisuhetes ja lähimas töökeskkonnas, vahel ilmutuvad nad ka firmakultuuri tasandeil. )

Vastastikused mõjud  Draamakolmnurgas tekivad vastastikuse rollikinnituse kaudu.

Ohver vajab Süüdistajat, et oma abitust õigustada, ning Päästjat, et vältida vastutuse võtmist.

Päästja vajab Ohvrit, et tunda end vajaliku ja väärtuslikuna, ning Süüdistajat, kelle suhtes Ohvrile oma „headust“ näidatada.

Süüdistaja omakorda vajab Ohvrit, keda saaks kontrollida (kehtestada, välja elada), ning Päästjat, keda saaks kas ära kasutada või alavääristada enesetunde tõstmiseks.

Nii tekib suletud draama-süsteem, kus iga roll toidab teisi☹

Draamakolmnurk püsib seni, kuni suhtluses domineerib reaktiivsus, mitte teadlikkus.

Väljumine senisest automaatmustrist eeldab  igalt osalejalt liikumist nn Täiskasvanu-positsiooni, kus inimene võtab vastutuse oma tunnete ja valikute eest, loobub süüdistamisest või  ülevastutusest ning on valmis enda eest seisma, piire seadma.

Rolle ja käitumist draamas saab muuta

See kõik ei tähenda konflikti kadumist, kõll aga  selle kvaliteedi muutumist – pingeline draama saab asenduda teadvustatud  dialoogiga.