KUIDAS MUUTA ROLLE

Karpmani draamakolmnurk kirjeldab korduvat ja kurnavat suhtemustrit, kus inimesed liiguvad Süüdistaja, Päästja ja Ohvri rollide vahel.

Need rollid ei ole püsivad isikuomadused, vaid suhtes kjäitumise  viisid, mis aktiveeruvad stressi ja  hirmu korral.

Kinnistunud reaktsioonirollidest väljumine ei tähenda nende  täielikku „ära kaotamist“, vaid  teadlikku ümberkujundamist, et olla küpsemad ja suhtes targemad.

Kinnistunud rolle saab muuta

Esimene samm on  - teadvustamine.

Inimene ei saa muuta mustrit, mida ta  ise ei märka.

Oluline on õppida ära tundma oma tüüpilisi  reageeringuid pingetes.

Kas ma kaldun süüdistama, päästma või ennast abituna tundma?

Teadvustamine loob vahe automaatse reageeringu  ning  valitud  valiku vahele.

Just selles tabamises ja enda automaatsuse muutmises hakkab avalduma vabadus.

Teine samm on vastutuse ümberseadmine. 

Draamakolmnurgas on vastutus moonutatud: Süüdistaja võtab endale moraalse üleoleku,

Päästja võtab liigse vastutuse teiste eest ning Ohver loobub vastutusest enda elu eest üldse.

Nii on nad harjunud ja nii liiguvad nad sageli toksilistes rollides, mis ei ennast ega partnerit üõnneliukuks ei tee.

Uutesse positiivsetesse rollidesse liikumine tähendab vastutuse ümberseadmist teadvustatud kohta.

Kui igaks astub välja automaatsustest ning hakkab  vastutama oma tunnete ja valikute eest – mitte teiste kaudu ja  eest -, saavad suhted muutuda tegelikuks huviks ja hoolivuseks.

Sellises uues teadvuses saab Süüdistaja roll saab muutuda  algatamiseks või vedavaks.

Selle asemel, et rünnata ja häbistada, õpitakse väljendama  ootusi  ja soove rahulikult ning hoolivalt. (Seni on olnud Süüdistaja kõige suurem paugutaja ning  kehtestaja.)

Küsimus tema jaoks ei ole enam  „kes on süüdi?“, vaid „kuidas ma saan algatada uusi asju“ partnerist üle sõitmata?“

Päästja roll võib areneda toetajaks või coachiks.

Positiivne Päästja ei tee enam teise eest ära seda, mida too saab ise teha, vaid pakub tuge ja jagab võimal.

See eeldab usaldust teise inimese võimekuse suhtes ning valmisolekut taluda tema ebamugavust ja õppimisprotsessi.

Toetaja küsib, kui tema poole pöördutakse: „Mida sa oma arengus vajad?“ (mitte enam mõeldes, et  „Ma tean paremini, mida sa vajad.“)

Ohvri rollist saab kujuneda tegutseja või õppija.

Ohver loobub abitusest ja hakkab kehtestama uusi piire.

 Kui ta hakkab märkama, kus piire ületatakse, õpib ta ütlema „stopp“ ning hakkab rääkima oma ootustest või vajadustest.

Positiivne Ohver küsib ühtlasi käsi rippu laskmata : „Mida ma saan sellest olukorrast õppida? Ja mis on

minu järgmine väike samm?“.

Kolmas samm on suhete tasandil selguse loomine. 

Positiivsed rollid vajavad uusi kokkuleppeid: milline on minu roll ja milline on sinu oma? 

Mis mulle sobib ja mis mitte? Kas ka sulle sobib nii?

Selgus  ja uued poiirid vähendabvad draamat.

Abiks on „mina-sõnumid“, piiride sõnastamine ja regulaarne jagamine, eriti peres ja töökeskkonnas.

Kokkuvõttes ei ole Süüdistaja, Päästja ja Ohver vaenlased, vaid signaalid rahuldamata vajadustest ja tasakaalustamata vastutusest.

Kui neisse suhtuda mitte häbiga, vaid uudishimuga, saavad neist küpsed ja elujõulised rollid: Selge Juht, Toetav Kaaslane ja Vastutav Tegutseja.

Rollid muutuvad lihtsalt võimalusteks