LÄBIPÕLEMISE TEKKIVAD TUNNUSED – kuidas ära tunda?
Läbipõlemine ei teki tavaliselt üleöö.
Enamasti on see pikaajaline protsess, mille käigus inimese psüühilised ja füüsilised jõuvarud vaaikselt vähenevad , kuni tavapärane töö, suhtlemine ja igapäevaste kohustuste täitmine hakkavad nõudma aina suuremat pingutust...
Fookus väheneb...tööleminek ei paku enam rõõmu...hakkab tekkima rõõmutuse tunne ...
Seisundi tõsidust märkab inimene sageli ise oma alles siis, kui varem loomulikuna tundunud tegevused on muutunud koormavaks ning puhkus ei taasta enam endist energiat.
Läbipõlemist seostatakse eelkõige töökeskkonnaga, kuid sarnane kurnatus võib kujuneda ka pikaajalise (laste või vanemate) hoolduskoormuse, perekondlike suhete pikaajaliste pingete või teiste rõhuvate kohustuste tõttu.
Maailma Terviseorganisatsiooni määratluses on läbipõlemine eeskätt tööalane nähtus, mis tuleneb kroonilisest tööstressist, millega ei ole suudetud edukalt toime tulla.
Ent teraapiates näeme, et läbipõlemine võib tekkida sünnitusjärgse depressiooni, pidevate petmiste puhul partneri psüühikas jt teiste pikkade rusuvate ummikseisude puhul...
Läbipõlemise mõistmiseks on oluline vaadata mitte ainult enda või lähedaste väsimust, vaid ka muutusi emotsioonides, mõtlemises, käitumises, suhetes ja enesehinnangus: seal ilmnevad markerite read...
1. Emotsionaalne kurnatus – läbipõlemise keskne tunnus
Läbipõlemise üks iseloomulikumaid tunnuseid on emotsionaalne kurnatus. Inimene tunneb, et tal ei jätku enam sisemist energiat tööülesannete täitmiseks, teiste inimeste vajadustele reageerimiseks ega isegi tegevusteks, mis varem pakkusid rahuldust.
Erinevalt tavalisest väsimusest ei pruugi see tunne kaduda pärast nädalavahetust või mõnepäevast puhkust.
Hommikul ärgates võib siis inimene kogeda, et ta pole end välja puhanud...et mõte algavast tööpäevast tekitab juba ette vastumeelsust....ja fokusseerimine jõuab
Emotsionaalne kurnatus võib väljenduda mitmel viisil:
Pidev väsimus ja energiapuudus, ka pärast magamist.
Ärrituvus, kannatamatus ja tavapärasest suurem tundlikkus kriitika suhtes.
Tunne, et teiste inimeste vajadustega tegelemiseks ei jätku enam jõudu.
Emotsionaalne tuimus või ükskõiksus olukordades, mis varem tekitasid rõõmu või kaasaelamist.
Kalduvus nutma puhkeda või reageerida väikestele probleemidele ebaproportsionaalselt tugevalt.
Sageli püüab inimene neid muutusi esialgu kompenseerida suurema enesedistsipliiniga.
Ta sunnib end siis pikemalt pingutama, loobub puhkepausidest või pikendab tööpäeva.
Paradoksaalselt võib selline strateegia kurnatust veelgi süvendada.
2. Võõrandumine ja emotsionaalne eemaldumine – muutused suhtumises töösse ja teistesse
Läbipõlemise teine oluline tunnus on psühholoogilise distantsi suurenemine oma tööst, töökaaslastest või klientidest.
Inimene, kes varem suhtus oma tegevusse huviga ja tundis sellest rahuldust, võib muutuda ükskõikseks, kriitiliseks või apaatseks.
Töö, mis kunagi tundus tähenduslik, hakkab näima mõttetu kohustusena.
Näiteks võib õpetaja märgata, et õpilaste probleemid tekitavad temas üha enam ärritust. Tervishoiutöötaja või terapeut võib kogeda, et tal on järjest raskem teiste inimeste kannatustele kaasa elada. Juht võib hakata tajuma töötajate küsimusi ja vajadusi üksnes täiendava koormusena jne.
Selline eemaldumine ei tähenda otseselt empaatiavõime kadumist.
Sageli on tegemist psühholoogilise kaitsega: kui inimese emotsionaalsed ressursid on ammendumas, püüab ta vähendada kokkupuudet olukordadega, mis nõuavad täiendavat emotsionaalset panust.
Probleem seisneb selles, et kaitsev emotsionaalne eemaldumine võib järk-järgult kahjustada suhteid ning suurendada üksildust ja võõrandumist.
3. Vähenenud tõhusus ja eneseusu kadumine
Kolmas läbipõlemise põhikomponent on vähenenud professionaalse tõhususe tunne.
Inimene võib hakata kahtlema oma oskustes ja võimetes, isegi kui tema tegelikud teadmised ja kompetents pole muutunud. Ülesanded, millega ta varem hõlpsasti toime tuli, nõuavad nüüd rohkem aega ja keskendumist.
Iseloomulikud on näiteks:
Keskendumisraskused ja unustamine.
Otsustamise aeglustumine ning raskused prioriteetide määramisel.
Tunne, et töö ei edene hoolimata pidevast pingutamisest.
Rahulolematus oma saavutustega.
Enesekriitika ja süvenev veendumus, et ei olda piisavalt hea.
Siin võib kujuneda nõiaring.
Kurnatuse tõttu väheneb töövõime, mistõttu inimene hakkab end ebapiisavaks pidama. Enesekriitika suurendab omakorda pinget ning sunnib veelgi rohkem pingutama...
Eriti haavatavad võivad olla inimesed, kelle enesehinnang sõltub suurel määral tööalasest edukusest, teiste tunnustusest või võimest alati kõigega toime tulla.
4. Kehalised tunnused – psühholoogiline ülekoormus väljendub ka kehas
Pikaajaline stress mõjutab ka organismi füsioloogilisi regulatsioonisüsteeme. Seetõttu kaasnevad läbipõlemisega sageli kehalised kaebused, kuigi ükski neist ei ole läbipõlemisele ainuomane.
Sagedamini täheldatakse seisundis:
- unehäireid
-lihaspingeid
-peavalusid
-seedimisprobleeme
-südamekloppimist
-ja üldist füüsilist kurnatust.
Uneprobleemid võivad olla eriti iseloomulikud.
Inimene võib küll kiiresti uinuda, kuid ärgata öösel tööprobleemidele mõeldes.
Teinekord on raske uinuda, sest mõtted ei vaibu.
Mõnel juhul magatakse tavapärasest kauem, kuid uni ei tundu taastav...
Kehaliste sümptomite puhul on oluline vältida ekslikku järeldust, et kõik vaevused tulenevad stressist - püsiva väsimuse, südamekloppimise või muude uute sümptomite korral tuleb arvestada ka võimalike kehaliste haigustega.
Selles osas tasub konsulteerida perearstiga.
5. Muutused käitumises ja igapäevaelus
Läbipõlemine võib muuta inimese käitumist viisil, mida lähedased märkavad mõnikord enne teda ennast.
Varem aktiivne ja suhtlemisaldis inimene võib hakata vältima kohtumisi, lükkama edasi kohustusi ning loobuma hobidest. Ta võib veeta õhtuid passiivselt televiisori või telefoni ees, tundmata sellest erilist naudingut.
Teisalt võib läbipõlemise varases järgus ilmneda hoopis vastupidine käitumine: inimene töötab üha rohkem, kontrollib pidevalt e-kirju, ei suuda puhkusel tööasjadest eemalduda ning tunneb süüd, kui ta midagi ei tee.
Mõlemal juhul on häiritud tasakaal pingutuse ja taastumise vahel.
Mõnikord püütakse ebameeldivat enesetunnet leevendada alkoholi, rahustite, liigse söömise või muude lühiajalist kergendust pakkuvate tegevustega.
Ent need võivad aga pikemas perspektiivis probleemi süvendada.
6. Läbipõlemise mõju paarisuhtele ja perekonnale
Kuigi läbipõlemine võib alguse saada töökeskkonnast, ei jää selle mõju tavaliselt töökoha piiridesse.
Pikaajalise kurnatuse korral väheneb inimese võime olla emotsionaalselt kättesaadav ka oma lähedastele. Pärast tööpäeva ei pruugi tal jätkuda energiat partneri kuulamiseks, lastega tegelemiseks ega ühisteks ettevõtmisteks.
Partner võib tõlgendada sellist eemaldumist huvi või armastuse vähenemisena. Kurnatud inimene omakorda võib kogeda lähedase ootusi täiendava nõudmisena, millele ta ei suuda vastata.
Nii võib tekkida negatiivne suhtemuster: üks partner otsib rohkem kontakti, teine eemaldub, mille tagajärjel esimese rahulolematus suureneb ning teine tõmbub veelgi enam endasse.
Süsteemse pereteraapia vaatenurgast on oluline mõista, et läbipõlemise tagajärjed ei puuduta ainult ühte inimest. Muutused tema emotsionaalses kättesaadavuses, suhtlemises ja igapäevases toimetulekus mõjutavad kogu peresüsteemi☹
Samal ajal võib perekond olla oluline taastumist toetav ressurss, kui lähedased suudavad kurnatust mõista ning koormust ja vastutust ümber jagada.
7. Kuidas eristada läbipõlemist depressioonist?
See on oluline küsimus.
Läbipõlemisel ja depressioonil on mitmeid kattuvaid tunnuseid: väsimus, motivatsioonipuudus, unehäired, keskendumisraskused ning vähenenud huvi tegevuste vastu.
Oluline erinevus seisneb selles, et läbipõlemine on määratluse järgi seotud eeskätt tööalase kroonilise stressiga.
Depressioon võib aga mõjutada inimese enesetunnet ja tegevusvõimet kõigis eluvaldkondades, sõltumata konkreetsest stressiallikast. Ja üks läbipõlemise väljundeid on ka – kujunema hakkav depressioon...
X x x
Kui kõiki neid jooni teada, on kergem läbipõlemise tunnuseid kas enda või lähedaste või kaaslaste juures märgata.
Läbipõlemise kergema vormi tekke puhul aitavad nii töökorralduse muutused (kui see on võimalik) ning ka enda taastamisreziimide ülevaatus.
Kui aga tunnused on arenenud kaugemale, on otstarbekas pöörduda nii arsti kui muutuste loomiseks - terapeudi poole.
