Harva kohtab kunsti, mille sees on olemise pinge, milles on isegi mingi draama praod...
Aga Laurentsiuse näitusel Allee galeriis hoomad,
et kunstnik tajub maailma siiski korrapärasuste kaudu, tasakaalus.
Näiteks suure õuna pildil on näiliselt natüürmorti meenutav "õun", konkreetne ja asine ...
Ja samas meenutab see objekt midagi suuremat
(mingit planeeti? suurt rakku? või gaasilist pilve?)
Kunstniku silmas elab korraga nii loodusvaatleja kui mikromakro maailma
kosmoloog. ...
Põnevuses ja imetluses on ta lõuendile kutsunud ümarasjade konkreetsuse
ja edastab nende kaudu
samas justkui kilde koiduku-videviku olekutest
mikromaailma füüsikast...
Sellised assotsiatsioonid tekkivad
Laurentiuse jaoks on näiteks kõrvitski ühtaegu piiritletud objekt
ja samas mütoloogilise varjundiga
lausa arhetüüpne (kosmiline?) ilming,
kus munarakulise (või on see kauge planeet?) vilja kõrval
kasvab justkui pragu meenutav puukene -
selle kõrval veel mingid detailid -,
kus puudub draama, rünnak või riid asjade vahel:
nad elavad omavahel rahus...
...ja järgmisel pildil on tal materiaalse lõpetatuse kõrval kontakt ruumi mulliustavate
paisumiste ja kahanemistega...
(Või on need mullid kui mõtted? Ideed? või tajud?
Või sõnumid platonlikust filosoofiast?)
Niisuguse kunsti teeb eriliseks just võimaluste lummav rohkus....
Iga Laurentsiuse konkreetsus sisaldab
selle kõrval ka selle muutlikkust, variatsioone...
...mille kõrval kriipsud või täpid ei mõju lõhede ega ohtlike draaamadena...
Objektid piltidel ise ja kunstnik nendega
on lugupidavas, tähelepanelikus tasakaalus
...ehkki iga konkreetsus või olek
on kohe-kohe ka kahestumas, paljunemas, muutumas...
...kus kuulid nagu nanoosakesed
liiguvad ühest positsioonist teise
kipuvad koonduma ühele poole
ja kriips on kasvamas iduliseks vitsaks, millekski...
...ja kui mullikesi lendab rohkem
ühele poolele, on seal tekkimas juba uue aine
või plasmaline aines
mille sees
vormuvad konkreetsemad jooned...
....Mis kõik on maalitud peentes gammades,
justkui plasma pildistused,
Mille juures kunstnik-vaatleja justkui fikseerib muutumisi
olekutes...
Et Laurentsius ei ole range materialist -
tema gammades palju sfääride muusikat -
lubab ta endale
selles aineste lõplikus haaramatuses
olla ka eneseirooniline.
Seepärast vist ongi
vahepeal lumememmeks
sulava ainese pähe
ühel pildil maailitud
pisike punane soonikmüts
(hetkeline teadvus? impulss? aine vastuolu?)
mille näilise konkreetsuse üle tajuja
isegi muigab
nagu vana vigurlik budist...
Kõik on justkui kaunis tasakaalus,
aga täiesti lõplikult ilselt ka pole...
Vaatleja selles kosmoses hoomab
müriaadide varjundeid ja edastab
lummavat ilu.
Laurentsius justkui vaatleks inimese psüühikat unes
mingis sügava meditatsiooni seisundis...
Punase mütsiga tajuja
viskab oma ilmingud ja ilmutused
nagu pallid või mullid õhku
- mis see kõik teie jaoks on,
öelge üht kohtamist külastades
ise...
