VAIMNE TERVIS: kuidas hoida tasakaalu. "Tubliduse" lõks

Artikkel ilmus algselt ajakirjas "Pere ja Kodu" pealkirja all:

„Tublidus on lõks, mis viib läbipõlemiseni.“ Psühholoog selgitab, miks pole hea mõte kiita last tubli-sõna kasutades, veebruar 2026, autoriks meie paari-ja pereterapeut Jane Rannamets-Heinsalu.

“Vaata, ma joonistasin koela!” – pisike põnn näitab uhkelt joonistust, millest ”koela” ära tundmine nõuab suuremat ettekujutusvõimet. ”Vaata, ma hüppan!” – nojah, aga sinul on parajasti telefonikõne pooleli. Emmed-issid teavad raudkindlalt, et tuleb tunnustusega reageerida, lapse tegevust toetada. “Tubli!”-  kõlab kiirelt ja asjakohaselt vastuseks…ja läheme oma päevaga edasi.

Lapsed vajavad tunnusi heaks enesetundeks

See  ”tubli”  on turvaline, tuttav, armas juba enda lapsepõlvest. Aga see peenrahana kõlksuv sõna on ka omaette lõks: kui ainus kiituse viis on umbmäärane ”tubli”, ei pruugi laps õppida mõistma, kes ta on, mida ta oskab ja milline ta oma  väärtustelt  olla võiks.

Küsin vahel teraapiaruumis inimestelt, kuidas neid lapsepõlves kiideti, tunnustati - enamus mäletabki vaid  sõna ”tubli!” -  ei midagi enamat. Ja räägitakse ka sellest, kui ihaldusväärne see kiitus oli. Mäletan ka oma koolivihikuid, kus töö õnnestumise korral, kui ühtegi viga ei olnud tehtud, leidsin punase lakoonilise tagasiside: ”Tubli!”.

Muidugi tahame anda sooja toetust, et märkasime lapse pingutust või saavutust. Aga kui talle antud tunnustus jääb ebamääraseks, tagasisides ei konkretiseeru, saabki  see ujuv„tubli“ tema peamiseks peegliks. Kui seda sõna kasutada last kiites liiga tihti ja ilma täpsema sisuta, võib  täiskasvanueas saada sellest nähtamatu ihalus, lausa ihaluse  koorem — läbipõlemise eelsoodumus, krooniline ebapiisavustunne ja pidev vajadus kellegi teise kinnituse järele.

Miks „tubli“ on tore, aga tühi? Laps ju ei sünni teadmisega, kes ta on. Ta saab luua oma minapildi täiskasvanute peegelduste järgi. Kui kiitus on täpne („Sa ootasid oma järjekorda, kuigi tahtsid väga rääkida“), saab laps aru, mida ta tegi, kuidas ta seda tegi ja mida ta enda kohta nüüd teada sai. Kui kiitus piirdub ainult väga ümmarguse sõnaga, siis laps kuuleb küll hinnangut, kuid ei saa kirjeldust. Saades ohtralt ”tubli”-sõna, tekib õpitud muster:  "Ma olen hea ainult siis, kui keegi seda ütleb." Enda tunnete kuulamine pole siis üldse enam tähtis — ta kuulab eeskätt vaid seda, kas väljastpoolt tuleb kiitus või mitte.

Arutasin tubliduse teemat inimesega, kellel palju alluvaid juhtida. Ta tõi näite, et on osa töötajaid, kes tungivalt vajavad/küsivad täidetud ülesande lõpus kiitust ja tunnustust, kuigi on tegemist tavaliste tööülesannetega. „Olen hea ainult siis, kui mind kiidetakse“ – järelikult tuleb selle nimel tegutseda! Igati loogiline järeldus.

Aja jooksul kujuneb välja sisemine ebakindlus ja ebapiisavustunne, mis koosneb hirmust eksida, sest eksimus ei too kiitust; pidevast võrdlemisest, sest kiitus on napp ja väärtuslik ressurss; rahulolematusest, kuna sisemist rahu ju pole – on ainult ootamine, kas täna ütleb keegi, et ma olen tubli.

”Tublid tüdrukud” ja ”tublid poisid” teavad, et ”tubli” tuleb siis, kui ma pingutan, täidan kohustusi ja ületan ootusi. Täitsa loogiline ju, et täiskasvanuna tuleb jätkata sama mustrit tööelus, suhetes ja kodus. Nad ei puhka, ei suuda öelda ”ei”, ei talu mõtet, et keegi võiks olla pettunud ja nad ei jäta midagi pooleli, sest siis kiitust ei tule.

 Terapeudina tean, et ”tubli” olemise taga on väga palju ärevust; see on „tubliduse lõks“, üks varjatum läbipõlemise põhjustaja, sest inimene töötab selleks, et tõestada oma väärtust (või on see väärtusetuse hirm?), mitte sisemisest soovist või huvist. ”Võtan tööarvuti nädalavahetusel koju kaasa, mu bossil on komme kohe kirjutada, kui talle mingi idee tuleb. Siis saan varakult reageerida ning esmaspäeval juba lahendusega ette astuda.” ”Mul on kolleeg, kes on üsna pikaldane ja ta tihti on hädas, et ei jõua oma ülesannetega valmis. Aga tähtaeg läheneb ja ma läheni ise nii närvi, et võtan osa tema tööd ka enda peale - ma ei oska ”ei” öelda…”

Kui keegi pole lapsele sõnastanud, mis temas on tore, tugev, märkamist väärt (kas ta on osav joonistaja, kes keskendub detailidele või on ta hooliv suhtleja või hoopis kannatlik loodusvaatleja), siis ei oska ta hiljem iseendas seda märgata.

Tal puudub oskus ennast tunda. Lapsepõlvest on puudu isiksuse nurgakivi. Kooli lõpetamisel on tal siis raske otsustada, mida õppima minna, sest ta ei teagi, millised on tema tugevad küljed. Täiskasvanuna võib ta öelda: "Ma ei tea, mis mulle tegelikult meeldib", „Ma teen ära, sest nii on vaja.“ 

See on sisemise kompassi vaikus, mis on tekkinud arengulise peegeldamisvaeguse tõttu.

Lapse sisemine enesekindlus tekib sellest,  kuivõrd ta sisulisi tunnustusi saab.Kui laps kuuleb vanematelt mida ta tegi ja miks see oluline oli, tekib tal sisemine kompass, ta saab aru, milles ta hea on ja siis oskab ennast tunnustada. Väikelaps vajab peegeldust, mis aitaks tal luua sisemist pilti sellest, kes ta on ja mida ta oskab.

Lapsel on tegelikult ju vaja kuulda sisukat peegeldust ja täistähelepanu mingi soorituse  hetkel või järel. Ei pea rohkem kiitma, vaid kiituses kasutama konkreetsemaid sõnu.

„Tubli“ ise pole  sõnana halb, laseme sellel olla ja jääda. Aga seal kõrval võiks olla vanema  seletus ehk nö kiituse laiendus (ja see ei ole mitte ”Väga tubli!”) See aitaks lapsel ja meil endilgi mõista, mis oli tema teos oluline .

Otstarbekas oleks ”tubli” kõrvale lisada laiendusi näiteks ”Sa proovisid uuesti, kuigi esimesel korral ei õnnestunud.”; ”Ma nägin, kui keskendunult sa seda tegid.”; ”Mul on hea meel, et sa vennale appi läksid, olid väga abivalmis ja see tegi südame soojaks.” Nüüd saab põnn teada, mida ta hästi tegi, et see on emmele või issile liigutav olnud.

Isegi kui sa oled aastaid kasutanud patroneerivat ja ebamäärast „tubli“-keskset tunnustust, võib sisukas olla sellele midagi lisama hakata. Lapse puhul märka konkteetset tegu, väljenda enda emotsiooni ja seo see lapse oskusega.  Kasvõi: ”Sa panid kõik pliiatsid ise karpi ära! See teeb mind rõõmsaks, et sa taipasid ise lauale ruumi teha”. Lisades natuke teadlikkust on mõju lapse arengule sügav.

Kasvada saab ka täiskasvanute  tunnustamises. Ka partner vajab sisulist tunnustust, ka temal on vaja teada, mis mulle tegelikult korda läks ning mis tunnet ta tegu tekitas – et ta saaks heade sammudega jätkata.

Seepärast arvangi, et me ei peaks ainult tublidust rõhutama, laps ei pea olema koguaeg tubli. Kõigepealt on tal vaja kuulda vanemate tunnustusi: ”sa tegid seda väga hästi”, ”ma olen uhke sinu üle”. Siis saavad hakata temas enda sisemised mõõdikud, millest moodustub enda tugev hääl ja ta suudab  täiskasvanuna öelda endale: ”Ma tegin hästi. Ma pingutasin. Ma oskan.” 

Siis ei kasvata ta end täiskasvanuks, kes otsib koguaeg väljaspoolt kinnitust, vaid inimeseks, kelle väärtus ei kõigu iga tuulepuhanguga.

Ta ei põle  ka läbi, sest ta ei pea tõestama oma väärtust — ta teab seda.

Tasakaal ja teadlikkus aitavd vältida läbipõlemist

Tal on siis võimekus enda tugevusi märgata, mitte ainult saavutusi ja ta on kõigepealt iseendaga heades suhetes.