SISEKÕNE - hea või halb?

Psühholoogias käsitletakse sisekõnet kui eneserefleksiooni  (mõtisklevat endasse vaatamise) vormi

Ka  on sisekõne sageli eneseregulatsiooni mehhanism ning  annab oma tegevusele  sissevaates tähenduse,  loob seda.

Pidevalt enda suhtes kriitiline sisekõne võib hakata närima vaimset tervist :(

Lev Vygotski  seletuste järgi (kultuurilis-ajalooline psühholoogia) kujuneb sisekõne algselt sotsiaalsest dialoogist  -  lapse ja hooldaja suhtlusest, ning siis  – ning nö internaliseerub (sisestub) sisevaatluse viisina.

Mis  tähendab: me räägime endaga nii, nagu meiega on  lapsepõlves räägitud....

Kas  sisekõne on vaimse tervisega kooskõlas, on see hea?

Kognitiiv-käitumisteraapia ja enesekaastunde uuringud näitavad, et psühholoogilist heaolu sisekõne, mis on:

-realistlik (mitte katastrofeeriv)

-diferentseeriv (näeb nüansse, mitte must-valget maailma)

-paindlik (ei jäigastu ühte narratiivi)

-enesekaastundlik (enda suhtes heatahtlik, mitte hävitavalt kriitiline)

-ajaliselt integreeritud (minevik, olevik, tulevik on kaartel seotud)

Kristin Neffi nn enesekaastunde (self-compassion) uurimused näitavad, et soojem sisekõne seondub  vähem  ärevuse ja depressiooniga – see aitab sõndmusi ja ennast mõista ning toetada rohkem 😊

.

Millal aga sisekõne hakkab viitama häirumisele, pole enam kasulik?

Probleemseks muutub, asi siis, kui sisekõne on:

- enesehinnangut pidevalt  madaldav („ma ei väärigi rohkem...“ jne)

-kinnismõtteliselt  korduv („ma olen vilets; olen luuser“ jne))

-katastrofeeriv („nagunii läheb kõik pekki...“jne)

-pidevalt must-valge, üleüldistav („ma alati“, „ma mitte kunagi“jne)

-häireliselt dissotsieeriv, kahestunult äraolev(„see polnud mina, kes nii tegi“)

Veel näiteid:

Depressioonis: „Ma olen väärtusetu.“

Ärevuses: „Midagi läheb kindlasti valesti.“

Traumajärgselt: „See on minu süü.“

Aaron Becki kognitiivse teraapia mudel kirjeldab sellised sisekõne tüüpe  kui automaatmõtteid, mis lähtuvad sügavatest sisemistest skeemidest.

Süsteemse pereteraapia vaatenurgast pole sisekõne pelgalt individuaalne nähtus.

See on:

-sisseroninud peresüsteemi hääl (näiteks „meie pere naised on alati andeks andnud“ jne)

-lojaalsuste ja rollide peegeldus (näiteks Ohvri või Päästja käitumine)

-varaste kiindumussuhete jätk (näiteks „maailma ei saagi usaldada“)

Kui laps kasvas kriitilises keskkonnas → sisekõne võib olla Süüdistaja  oma (nn Karpmani kolmnurgas).

Kui peres oli ülevastutus → sisekõne võib olla Päästja oma.

Kui laps koges abitust → sisekõne võib olla Ohvri oma.

Seega sisekõne ei ole ainult „mõte“, vaid kõneline seesmine suhe endaga, mis on kujunenud suhetest teistega...

Psühhodünaamilisest perspektiivist  Freudi ja hilisemate nn objektisuhete teooriate järgi on sisekõne seotud:

-nn. superego  (pere ja ühiskonna ruulivate mallide) sisestumisega

-introjektidega (sisestunud vanemakujud)

-ka sisemiste objekt-suhetega (emasse, mehesse, partnerisse, mingitesse olukordadesse jne)

Kui seesmine nn Superego  (normide mallide) on liiga karmid, karistavad, muutub sisekõne hävitavaks☹

Kas sisekõne on alati verbaalne?

Verbaalselt mõtlevatel inimestel tavaliselt jah, ent mitte kõigll.

„Sisekõüne“ võib toimuda ka või meloodiate kaudu, sõltub inimese tüübist.

See ei viita häirele, võib oilla väga sisukas😊.

Samuti võib ajutine kriitiline sisekõne olla normaalne stressireaktsioon.

Või siis käitumiseks parimate variantide sõelumine.

Kui sisekõne muutub kinnistunult negatiivselt, tasub pöörduda psühhoteraapiasse - spetsialist õpetab teil siis seda ümber suunata:)

Ehitav sisekõne on kasulik :)

Parim, kui see toimib  mitmehäälselt, mitte ühehäälse kriitikuna, aidates  sul hoida ja ehitada enda parimat viljakat mina 😊