"SÜÜDISTAJA" roll

Süüdistaja roll OHVER–SÜÜDISTAJA-PÄÄSTJA kolnurgas on väliselt  kõige agressiivsem, ent samas tihti kõige valestimõistetum.

Süüdistaja on sageli valjuhäälne, ülesõitev

Süüdistaja ei pruugi selles rollis olla pidevalt - see käivitub temas esmasena lähisuhete (tööl: tiimis) pinge ja konfliktide olukorras.

Süüdistaja rolli tõukejõuks  on kontrollisoov.

Sest Süüdistaja ütleb, kes eksib,  kes on süüdi ja kes peab muutuma –  ja punkt ☹.

Ta kasutab meetodeina kriitikat, etteheiteid,  ähvardusi, jäika reeglistikku või isegi (emotsionaalset) agressiooni.

 Suhtluses väljendub see kõige nähtavamalt hoiakus „mina olen õige, sina oled vale“. 

Süüdistaja rolli võib kanda   perepea, juht firmas  või  ka liider poliitilises süsteemis.

Selline positsioon seab sihiks  kehtestada  hierarhia, kus Süüdistaja asetab end moraalselt ja psühholoogiliselt teistest kõrgemale. (Ja võtab endale suuremaid õigusi)

Näiliselt annab selline käitumine  jõu ja kindluse, tegelikkuses aga hoiab pere vm süsteemi jäigas, hirmupõhises raamistikus.

Emotsionaalsel tasandil ei ole Süüdistaja roll seotud mitte ainult kehtestusiha, vaid  ka hirmu kui instrumendi kasutusega .

Survestav süüdistaja võib ta  varjata süüdistamise kaudu oma  haavatavust, häbi või kontrolli  kaotamise hirmu  (nagu näiteks jäigad juhid).

Süüdistaja ei luba endale nõrkust ja dialoogi, sest see oleks tema sisemise loogika järgi  ilmselt ohtlik – võib nii võimu kaotada.

Seetõttu kannab Süüdistaja  enda  rahulolematuse ja hirmu  tunded kiiresti üle teistele  teistele.

Süsteemses vaates  kannab Süüdistaja roll kindlat funktsiooni: luua hierarhiline suhe, kus üks on võimupositsioonil, teine aga alluv.

 ( Süüdistajal ja Ohvril on seotuse on väiliselt vastuoluline, aga seesmiselt väga loogiline side: lma Süüdistajata pildis jääks Ohver nö tühjale väljale, käsud elukorralduseks suhtes saab ta ju Süüdistajalt.

Ka Päästja saab just tänu Süüdistaja lammutusele   õigustada endapoolset Ohvri „päästmist“, olukordadesse sekkumist. )

Süüdistaja aitab hoida suhte dünaamikat muutumatuna: probleem lokaliseeritakse „valesti“  käituvasse inimesse, mitte suhetesse ega süsteemi tervikusse.

Oluline on mõista, et Süüdistaja roll ei ole püsiv isikuomadus, vaid dünaamiline positsioon suhetes.

Pingete kuhjudes lähisuhtes võib Süüdistaja vahetada rolle ja asuda ajutiselt Ohvriks („keegi ei austa mind“, „mulle ei anta nö ordenit“, "mina olen ainuke pingutaja") või võtta hoopis  Päästja rolli („kui mina ei sekku, läheb kõik hullemaks“). 

Seda võib näha ka poliitikas.

Just need rollivahetused hoiavad  OHVER-SÜÜDISTAJA-PÄÄSTJA  draama-kolmnurka elus ja muudavad sellest väljumise sageli  keeruliseks.

Süüdistaja rollist väljumiseks on vajalik tema enda soov ja valmidus, aga ka ka kõrvalseisjate selja sirgeks löömine piiride ületamisel oma mitte-nõusoleku väljendamine senise Ohvri poolt.,

See eeldab valmisolekut loobuda ülesõitmisest ning võtta vastutus kõigepealt omaenda  tunnete,  ihade, vajaduste jning ka  piiride pidavuse eest.

Hea suhe eeldab kuulamist ja respekti

Alles siis saab draama asenduda dialoogiga ja kontroll  - kontakti, kuulamisega....