Draamakolmnurk SÜÜDISTAJA-PÄÄSTJA-OHVER

Psühholoog Stephen Karpmani  loodud nn draamakolmnurk on transaktne psühholoogiline mudel, mis kirjeldab korduvaid, pingelisi ja sageli teadvustamata suhtemustreid inimeste vahel – konflikti olukordades .

Nn Draamakolmnurk seletas koinfliktsetes suhetes palju

Mudel koosneb kolmest rollist  Ohver, Päästja ja Süüdistaja , mis ei kirjelda isiksusetüüpe, vaid käitumuslikke positsioone, kuhu inimesed suhtluses libisevad.  

Eriti pinge ja konflikti olukordades.

Draamakolmnurga tekkimise keskmes on harjumuslik käitumine emotsionaalses pinges.

Kui inimene ei oska või ei julge oma vajadusi, piire ja tundeid otse väljendada, oskamata ka targalt suhelda, hakatakse neid väljendama kaudsete rollide kaudu.

Ohver kogeb abitust ja ebaõiglust, Süüdistaja väljendab kontrollivajadust ning viha ja  Päästja kanaliseerib ärevust ülevastutuse ja sekkumise kaudu.

Kõik kolm rolli täidavad lähedastes suhetes tegelikult sama funktsiooni: need aitavad vältida haavatavust ja otsest vastutustsuhtes.

Peresüsteemide vaates kujuneb draamakolmnurk sageli välja varajastes suhetes, kus laps pidi kohanema ebaturvalise või ettearvamatu keskkonnaga.

Kui armastus või turvalisus olid seotud tingimustega – näiteks hea käitumise, vastutuse võtmise või vaikimisega –, õppis laps, et otsene eneseväljendus ei ole lubatud. (Hilisemas elus taastoodetakse samu mustreid lähisuhetes ja lähemas töökeskkonnas, vahel ka firmakultuuri tasandil. )

Interaktsioonid draamakolmnurgas toimuvad vastastikuse rollikinnituse kaudu.

Ohver vajab Süüdistajat, et oma abitust õigustada, ning Päästjat, et vältida vastutuse võtmist.

Päästja vajab Ohvrit, et tunda end vajaliku ja väärtuslikuna, ning Süüdistajat, kelle suhtes Ohvrile oma „headust“ näidatada.

Süüdistaja omakorda vajab Ohvrit, keda saaks kontrollida (välja elada), ja Päästjat, keda alavääristada või kes tema eest „mustad tööd“ ära teeb.

Nii tekib suletud süsteem, kus iga roll toidab teisi☹

Draamakolmnurk püsib seni, kuni suhtluses domineerib reaktiivsus, mitte teadlikkus.

Väljumine sellest mustrist eeldab  igalt osalejalt liikumist nn Täiskasvanu-positsiooni, kus inimene võtab vastutuse oma tunnete ja valikute eest, loobub süüdistamisest ja ülevastutusest ning on valmis ebamugavust taluma ilma draamat tootmata.

Dialoog võimaldab välja tulla kinnistunud rollidest

Teadvustus ei pruugi tähendada konflikti kadumist, vaid selle kvaliteedi muutumist – draama saab asenduda dialoogi, tegeliku lähedusega.